Lembit kuival ja muud sagimised

Pole mitu päeva aega olnud kirjutada - nii palju huvitavat toimub ümberringi.
Alustame sellest, et mind avati selleks suveks taas üksikkülastajaile. Jälle palju uusi nägusid tuuakse vaadata, nende sekka ka mõni vana tuttav - ühte polnud juba pea 50 aastat näinud. Alles ta oli minus mõneks nädalaks elamas, ajalehed madratsi asemel külje all. Vist 1962... Kuidas küll aeg lendab!
Puhvetis käib ka rahvast jälle, vestlevad ilmaasjust, saan ka uudiseid kuulda. Eriti suur sagimine oli möödunud nädalavahetusel, kui vee all sõitmise laev Lembit kuivale vinnati. Olevat teine pikast veesligunemisest va jooksva saanud, Kotermann teadis rääkida.
Alguses kästi kõigil uudistajail vinnamise ajaks ära minna, et muidu kukub viimati perutama aga järgmisel päeval mõeldi vist ümber ja lasti ikka rahvas ligi vaatama. Nüüd jääb ta mõneks ajaks mulle otse üleaedseks rannapuhveti külastajate rõõmuks.
Aga mis ma ikka tühja pläran, vaadake parem pilte:

...Või veel parem, tulge ise kaema.
Ikka teie P.V.

Talgud

Rannaala enne talguid, 2001. aastal.

Rannaala peale talguid, mais 2011.

 Eile olid minu, vana merekindluse ümber ja sees talgud Küll Me Alles Näitame 2011 raames. Või midagi sellist. Igastahes korralik saunapäev.

Natuke nalja sai ka, kui kaks endist asukat, kes talgulisi teeseldes territooriumile pääsesid ja kolmandal korrusel, 7. osakonna koridoris selle ainsa ukse leidsid, mis sulgemisel lukustub.
Luku taha jäädes leidsid nad tröösti aknaid puruks pekstes ja laamendades, kuni sinistes mundrites mehed tulid ja räuskavad ning vastupanu osutavad eksvangid kuhugi ära viisid.
Delfis saab pilte ka näha.

Igastahes ümbruse sai veidi puhtamaks ja hooaeg võib 18. mail alata!
Sel aastal, räägivad, hoitavat iga päev väravad lahti, mitte ainult kolmapäevast pühapäevani. Täpsed kellaajad veel selguvad.

Ega muud polegi lisada, kui et suurimad tänud kõigile talgulistele!

Patarei merekindlus maalil

Armeenia päritolu kunstnik Aivazovski saadeti 1845. aastal Tallinna üles maalima. Merekindlus all, paremal nurgas olen mina, Patarei.

Mõned pildid minu vähemkäidavatest sirgetest ja kumerustest

Patarei kummitused

Ain tegi köögiblokis pilti ja vaat mis peale jäi:

Eks neid kummituslugusid ole palju...
Nt. kamber 101, kus mehed kippusid keskmisest tihedamini enesetappu sooritama. Nii räägitakse.
Teisal on juhtunud, et varju järgi keegi justnagu kõnniks aga pole justnagu kedagi, kes selle varju justnagu jätta võiks.
Haiglatiivas võib kohata Musta Daami kes nutta tihub, kui muidugi ärajooksmise asemel kuulatama juhtud jääma.
Veidrat valgust, külma õhuliikumist kinnises ruumis, tuledega mängimist ja uste kinni hoidmist või vastupidi, ustega mängimist tuleb aga palju tihedamini ette.

Aga tolle köögibloki seina taga oli neljakümnendatel mahalaskmisruum, teise tiiba kolis see palju hiljem.

Ja seda vaid sissejuhatuseks...

Väike kosmeetika

Oeh, päris hea on ennast lume alt vabanenuna kevadpäikese käes soojendada. Veidi higistamagi võtab, teeb koridorid mu sees veidi niiskeks aga eks ta juuniks kuivab ära. Iga-aastane teema.
Aga mitte ainult seda ei tahtnud ma rääkida. Nagu igal kevadel, nii ka sel toimuvad minu territooriumil talgud. Torm viis talvel mul osa peakatet ja selle remondist tekkinud lauajupid on lume sulades koledasti näha. Ja eks siit-sealt riisumist on veel. Igaljuhul 7. mail on meil siis talgud, et lööge ka kampa.
Veel mu kehahooldusest niipalju, et saan mai keskpaigaks vabamalt hingata: mu hea naabri, Lennusadama poolsest küljest võetakse veidi okupatsiooni-aegseid juurdeehitisi maha. Selle üle on mul eriti hea meel, polnud mulle need kipakad hallidest tellistest hooned ja müürid kunagi meeldinud, lihtsalt poogiti külge ja kõik. Või siis minu käest keegi küsis, kas ma üldse tahan!
Puhveti rahvas saab ka siis ruumi juurde, suvel saavad mulle rohkem inimesi vaadata tuua.Kel juhtub mingi sünnipäev või muu pidu olema, võtke nendega ühendust, korraldage minu juures.
Niisama on ka merd tore vaadata aga tulge ikka külla!

Teie Patarei Vangla.

Oh ma vaene Patarei!

Veel nüüd, 171-aastasena, pean ma, vana merekindlus, blogima hakkama. Enamus tunneb mind, kui vanglat aga minu eksistentsi juures on mul olnud ka teisi ameteid. Kui ma 1840. aastal sündisin (tegema hakati mind tosin aastat varem), asusin kohe ametisse merekindlusena. Siis, varases keskeas, 1869. aastal, sai minust kasarm. Juba raugana, 1920. aastal, pidin panema ette vangla trellid ning käesoleval sajandil lootsin juba, et mind pensionile lastakse - aga ei. Ainult paar aastat puhkust ja 2007. aastast pidin hakkama kultuuripargiks. Hüva, hakkaski igav vahepeal.
Nüüd olen oma uue rolliga veidi harjuda saanud, ja et ajaga kaasas käia, haarasin klaviatuuri ja üritan, neid kes seda blogi lugeda viitsivad, oma tegemistega kursis hoida.
Niipalju veel, et kes mind seespoolt uurida soovivad, siis uurige lähemalt minu kodulehte, samuti liituge minu sõpradega Facebookis

Elame veel!

Teie Patarei Vangla